LIISI KERIK

Foto: Algi Tamme

Matemaatika oli üks Liisi lemmikainetest juba varajasest east saati, mistõttu oli ülikooli astudes reaaleriala kasuks otsustamine asjade loogiline jätk. Akadeemiline karjäär ei alanud tal aga mitte matemaatika õppekavalt, vaid Tallinna Tehnikaülikoolis informaatika erialal. Huvi informaatika vastu tulenes sellest, et aasta varem ülikooli astunud sõbranna tutvustas Liisile gümnaasiumi viimasel aastal programmeerimist, mis osutus väga sümpaatseks. Pärast kolme semestrit otsustas ta aga Tallinna Ülikooli matemaatika õppekava kasuks, mida oli ka esimesel korral valikut tehes tõsiselt kaalunud.

Pärast Tallinna Ülikooli bakalaureusekraadiga lõpetamist astus Liisi Tartu Ülikooli, kus ta omandas  magistrikraadi programmeerimiskeelte erialal. Liisil on seega vahetu kogemus kõigist kolmest Eesti suuremast ülikoolist, mistõttu oskab ta elavalt esile tuua iga ülikooli parimad küljed. 

Miks matemaatika?

Liisi huvi matemaatika vastu tärkas juba varakult, kuid samas ei otsusta kaugeltki mitte igaüks, kes keskkoolis matemaatikaga hästi hakkama saab, sellest oma elukutset teha. Kerkib seega küsimus - miks just matemaatika? Liisi toob välja, et matemaatika on objektiivne ning, kui parajasti juhe koos ei ole, siis ka ilus. Seejuures ei ole matemaatika mitte ainult omaette ilus, vaid suhestub ka mitmete teiste valdkondadega ning võimaldab muuhulgas paremini aru saada ka paljudest sellistest teemadest, millel pealtnäha pole mingit seost matemaatikaga. Erksate näidetena omaenda kogemusest tõi Liisi välja need meeldivad ahhaa-momendid, kui ta sai muusikateooria aines teada, kuidas Fourier rida on seotud muusikainstrumentide kõlaga ja häälestusega või kuidas funktsionaalses programmeerimises kasutatakse matemaatilisi abstraktsioone selleks, et koodi selgemaks ja loetavamaks muuta.

Tudengiaeg

Liisi toob välja, et kõik õppekavad, millel on õppinud, on talle andnud väärt kogemuse, mida ta ei kahetse. Kõigis kolmes ülikoolis puutus ta kokku heade õppejõududega ja õppis huvitavaid aineid. Tallinna Ülikoolis õpitud aeg eristus talle selle poolest, et seal oli kõige toetavam keskkond ning liigset stressi oli kõige vähem. Õppejõudude käest oli lihtne abi küsida ning ei meenunud, et ühelgi neist oleks küsimuste peale kannatus otsa saanud.

Tallinna Ülikoolis õppides tundis Liisi, et õppimisrõõmu ei varjuta tõsised õppekorralduslikud probleemid ning toob ülikooli eripärana esile õppekava paindlikkuse ja laiad võimalused haridust mitteerialaste ainetega täiendada. Liisi avastas ülikoolis õppides huvi muusika vastu ning Tallinna Ülikoolis sai matemaatikaõpingute kõrvalt võtta ka muusikaaineid. Need avasid tema jaoks täiesti uue maailma ja sellest oli ka erialases mõttes rohkem kasu kui oleks olnud veel mõnest ükskõik kui heast matemaatikaainest. Näiteks Tartu Ülikoolis ei oleks sellist võimalust olnud.

Õppekorraldusliku argirutiini poole pealt oli auditoorset õppetööd enamasti piisavalt. Viimasel aastal oli natuke seminarivormis aineid ja rohkem kirjutamist, aga see oli ikkagi väike osa õpingutest ning ülesanded olid sisulised. Ei olnud pidevaid mõttetuid rühmatöid, mis oleks lõpmatult aega nõudnud, õppetööd saboteerinud ja plaane sassi löönud. Liisi tõi välja, et Tallinna Ülikoolis õppides oli tal kõigi viie semestri jooksul ainult üks rühmatöö ning see oli ainus rühmatöö kõigi ülikoolis veedetud aastate jooksul, mis päriselt loomevabadust võimaldas ja õpetas midagi.

Erialaste lemmikainetena kerkisid esile algebra, arvutusmeetodid, lineaaralgebra rakendused, matemaatika tarkvarapaketid ja praktiline matemaatika. Vabaained olid seevastu suuresti loomingulise poole peale kaudu - muusikateooria, harmoonia ja kontrapunkt, kompositsioon.

Liisi meenutab hea sõnaga kõiki neid loengutes kogetud ahhaa-momente - näiteks, kui jõudis lõpuks kohale, miks Poissoni jaotus on täpselt selline, nagu ta on, või kui ta sai teada, et polünoomid moodustavad ringi, või kui arvutusmeetodite loengus Tšebõševi polünoomide kohta õpitu läks järsku kokku sellega, mida parajasti tööl sai programmeeritud. Kui ta võttis julguse kokku ja andis ennast näole esimesse muusikateooria loengusse ja see oli veel kordades huvitavam, kui oleks eales osanud ette kujutada ning kui pärast kompositsiooni aines proovisin ise natuke kätt muusika kirjutamises.

Õppetöö väliselt on Liisi mõned erksamad ülikooliga seonduvad mälestused rebaste ristimine ja rebasevande andmine,  paberlennukid, mälumäng, vestlusõhtud õppejõududega, jõulupidu ja lauamängud, siseruumi-piknik Astra maja fuajees ja fotoorienteerumine ülikooli hoonetes ning matemaatika dokumentaalfilmide õhtud. Instituudi nõukogu istungid, kus oli nii palju huvitavat arutelu. See kord, kui sai käidud Valgevenes matemaatikavõistlusel. Lisaks on toredate meenutuste hulgas loomulikult ka absoluutselt iga kord, kui juhtuti kellegagi õppejõududest loenguvälisel ajal matemaatikast või haridusest ja elufilosoofiast üldisemalt rääkima. Kõiki neid kogemusi võikski loetlema jääda.

Parimad mälestused ülikooliajast ei ole mingi suur pidu või see moment, kui sa lõputöö kaitsed ning pärast aktusel ebamugavates kingades diplomit vastu võtad ja mõttetu okkalise lillesülemiga piltide jaoks poseerid. Kõige ilusamad on need väikesed soojuse ja avastamisrõõmu ja kuuluvustunde hetked, mis jäävad sinuga ka pärast seda, kui ülikooli uks sinu selja taga sulgub.

Eriala valik kui vahe-etapp

Potentsiaalsetele tudengitele võib sageli osutuda eriala valiku langetamine raskeks just selle tõttu, et tundub, nagu valitav õppekava seoks neid elu lõpuni ühe kitsa valdkonnaga. Nagu Liisi kogemusest nähtub, siis ei vasta see kindlasti tõele. Matemaatika õppimine avardas küll suuresti teadmisi ning ning toetas programmeerimiskeelte omandamist, mis aitas omakorda kaasa edasistes õpingutes ning hiljem programmeerijana töötades, kuid eriala valik ei defineerinud kogu tema tulevikku.

Kuigi Liisi ei ole pärast ülikooli matemaatikat töös kasutanud, siis ta ei kahetse oma hariduslikke otsuseid. Ta on saanud õppida seda, mis teda huvitas ning matemaatikaga külgnev programmeerimine on jäänud talle jätkuvalt huvitegevuseks. Vabal ajal programmeerib ta Haskellis ning möödunud suvel laadis internetti üles väikese muusikateegi, mis võimaldab Haskellis noote esitada ning nendest andmestruktuuridest Lilypond ja MIDI faile koostada.

Soovitused tulevastele matemaatika tudengitele

Eriala valides tasub kuulata südamehäält. Kui on huvi matemaatika vastu ja koolis olid matemaatikaga head suhted, siis see on meeldiv eriala, mida õppida. Samas tasub loomulikult mõelda ka sellele, mida tahad saadud haridusega pärast lõpetamist teha.

Kui oled juba tallinlane, siis tasub kindlasti kaaluda võimalust kodulinna õppima jääda. On mingid imelikud eelarvamused, et üks teatud vana ülikool on kõiges parim ja ainult seal on õige tudengielu, kuid see ei ole kaugeltki mitte tõsi. See, kui edukas ja õnnelik tudeng sa oled, sõltub toetavast keskkonnast ja õppekava sobivusest, mitte ülikooli asukohast mõnes rahvusvahelises pingereas. Kui on võimalus enda eelistatud eriala kodulinnas õppida ja õppekava tundub hea, siis see on ju täiuslik valik. Eriti, kui sinu sõbrad õpivad samas linnas.